Kallis noorem Mina - Sa ei olnud kunagi ebapiisav!

Kallis noorem Mina...

... Sa ei ole kunagi olnud ebapiisav!
Sa olid ja oled lihtsalt eriline.
Tea, et see mis kunagi muutis Su erinevaks ning mida pidasid ebapiisavuseks, muudab Su tulevikus erakordselt eriliseks, unikaalseks ja väärtuslikuks.

Mul on kahju, et Sa pidid ennast nii palju pisendama, lõhkuma, mugandama ja häbenema enne, kui sellest päriselt aru hakkasid saama.

Ma mäletan, kui valus oli Sul väikese tüdrukuna, kui keegi ei mõistnud Sind. Kui Sinu tundlikkust peeti liigseks emotsionaalsuseks ning tollal nii väga vajaliku hoole ja armastuse asemel pakuti hoopis karmikoelisi reegleid ja etteheiteid, kuidas ihaldatud kallistuse asemel kuulsid hoopis õpetussõnu.
Ma mäletan, kui väga Sa tahtsid sobituda ja kuidas pidasid oma erilisust ebapiisavuseks. Kui väga tahtsid oma esivanemaid uhkeks teha ja olla üks nende seast. Kui väga tahtsid Sa olla tahetud.
Sa ajasid erilisuse ja ebapiisavuse sassi, muud midagi.

Ma mäletan seda, kui Sa ei sobitunud lasteaeda ja said karistada, sest lõunal lihtsalt polnud und.
Ma mäletan kõiki neid kordi, kui Sa tahtsid ilusaid kleite, lehve ja pikki juukseid nagu teistel tüdrukutel. Aga kasvades praktiliste inimeste keskel said tumedad kasvuruumiga dressid ja poisipea, et juustega mässama ei peaks.
Sa tahtsid ilu ja said praktilisuse.
Väike tüdruk ei mõistnud seda, tema arvas, et ei vääri seda mida tahab. Et on mingitmoodi halvem, kui teised. Halvem, koledam, paksem, kohmakam.

​Siis läksid Sa kooli.
Ja kool oli karm. Juba esimesel päeval ei sobitunud Sa sinna.
Sa kartsid suhelda ja vähese lasteaiakogemuse tõttu ei teadnud Sa oma uusi kaasteelisi.
Sa olid riides teistmoodi ja Sind ei toonud esimesel koolipäeval kooli ema-isa.
Tollal Sa veel ei teadnud, kui karmid kriitikud võivad teised lapsed olla. Ja nii muutusid Sa heidikuks, ebapopulaarseks lapseks. Sa õppisid hästi, pingutasid palju - aga mitte liiga hästi ega liiga palju, et mitte silma jääda või tähelepanu pälvida. Sest tähelepanu võrdus Sinu jaoks karistusega.
Sa lihtsalt ei teadnud teisiti.

Ja kuna Sa kandsid alati kasvuruumiga riideid. Selliseid, mis pärinesid second handidest ning visuaalselt ei olnud just kõige atraktiivsemad, võrduski tähelepanu karistusega. Sa nägid välja, olid ja käitusid teistmoodi. Ja siis said Sa külge templi - paks.
Sa ju tead, kui karmid võivad olla lapsed, kes teavad ainult ühiskondlikke standardeid ja aktsepteerivad seda, mida neile õpetatud on.
Ja siis õppisidki Sa ennast lohutama toiduga ja vastama külge löödud templile.

Ma mäletan, mis tunne oli veeta vahetunde üksi, olla ainus laps, keda sünnipäevadele ei kutsutud, kelle koolikott peideti ära ning kes lõpuks hirmust jalaga tagumikku saada kartis ka teistest vahetunnis mööda kõndida. Ja ma tõepoolest imetlen tänaseni Su sisemist jõudu ja visadust - kuidas Sa tulid selle kõigega toime, ellu jäid. Ja enamasti ei rääkinud ka kellelegi teisele, mis toimub. Sest Sa kartsid - olla ebapiisav ja pälvida ka kodus tähelepanu.
Sa ei tahtnud kuulda sõnu, mida teadsid juba isegi - "ole üle" või "ütle õpetajale".

Ja siis Sa juurutasid endale sisse uskumuse, et rasketel hetkedel ei ole Sinu jaoks kedagi olemas.
Sa tundsid, et oled liialt ebapiisav, et väärida kellegi teise abi. Sa ei tahtnud kedagi koormata, ei tahtnud tähelepanu, ei tahtnud, et teistel oleks raske.
Ja siis, selleks et selle kõigega toime tulla, õppisid Sa olema destruktiivne ja masohistlik.
Sa hakkasid karistama iseennast.

Tuli puberteet.
Peale mitmeid lootusetuid armumisi poistesse, kes kunagi ei valinud Sind, vaid pigem irvitasid tollal nii ehedate ja siiraste tunnete üle, tulid esimesed suhted.
Ja allasurutud tüdrukust sai mässumeelne ennasthävitav pubekas.
Algas uus lugu.
Aga valu jäi.

Ja siis said Sa läbi poiste/meeste kinnitust, et Sa ei ole piisavalt hea.
Tulid sõbrad, kes reetsid Su usalduse. Ja ka tüdrukuid/naisi ei saanud usaldada.
Ja ainus, mida Sa nii väga tahtsid oli leida oma kodu - koht, kuhu Sa kuulud.
Inimesed, kes mõistavad, hindavad ja aktsepteerivad Sind sellisena nagu Sa oled.

See vajadus kuuluda, vajadus olla kellegi jaoks piisav, tahetud ja omaks võetud viis Su seiklustesse, mida täna meenutades imestan ma kohati, kuidas Sa küll sellest kõigest terve ja elusana pääsesid.
Ma mäletan hästi esimest klassiõhtut, kui Sa käe siidri järele sirutasid, sest kõik popid lapsed tegid seda. Ja ma mäletan esimest sigaretti, mida Sa kooli juures kasvava heki taga pahvisid. Ma mäletan, kuidas Sind õpetati seda kõike "õigesti" tegema. Ja kuidas Sa hakkasid harjutama, et edaspidi mitte alla jääda.
Alkoholi ja nikotiini sai Su elus olema palju. Sest peagi avastasid Sa, et mõlemad tuimestavad hästi valu. Võibolla isegi paremini, kui toit.
Ja kaalust võtsid ju nii ka alla.

Ma mäletan hästi kõiki neid kordi, kui Sa ennast näljutasid.
Sest standard oli tollal selline.
Sa tõsimeeli arvasid, et kui näed välja nagu ebarealistlikud anorektikud ajakirja kaanelt ja käitud kuidagi teistele meelepäraselt, oled Sa lõpuks väärt armastust, mida nii väga ihkasid ja vajasid.
Ja siis kõigil nendel kordadel, kui Sa ei suutnud enam wc-potilt püsti tõusta, kui kaalunumber oli langenud alla 56 kilo, vaatas Sulle peeglist endiselt vastu üksnes ebapiisavus.
Ka alakaalulisena ei olnud Sa armastuse vääriline. Aga ainult enda arvates.
Ja maailm koos teiste inimestega kinnitas Sulle Su arvamust ja uskumusi.

Su ebapiisavus viis Su erinevatesse suhetesse ja valusatesse kogemustesse veel järgnevategi aastate jooksul.
Sõltumata sellest, kui palju Sa ennast lõhkusid ja vihkasid, kui mitu korda Sa seisid serval ja tahtsid hüpata, kui palju Sa saboteerisid ennast ja provotseerisid surma, sest ei pidanud oma elu väärtuslikuks - mul on nii hea meel, et Sa osutusid visamaks, kui keegi arvata oskas ja valisid jääda.

Sest hiljem algas uus lugu.

See ei juhtunud üleöö. Sa ei ärganud lihtsalt ühel hommikul lossist printsi kõrvalt.
Sa käisid seda rada üksi.
Ja samas ei olnud ka Sa kunagi üksi. Elu viis Su kokku inimestega, kes olid valmis seda rada Sinuga koos käima - nii heas, kui halvas. Nendega, kes nägid ja aktsepteerisid kõiki Su nõrkuseid ja osasid, mida Sa kunagi varem endale tunnistadagi - rääkimata siis teistele näitamisest - ei julgenud. Inimestega, kes imetlesid Su erilisust ning seisid ja seisavad tänagi kannatlikult ja armastavalt Su kõrval, kui Sa veel inimelisemaks kasvad. Panevad õla alla, kui Sa ise ei jaksa ja tuletavad kõige süngemal hetkel meelde, et ka see on mööduv. Nendega, kes tähistavad ja rõõmustavad kaasa iga väikseimagi õnnestumise ja arengu üle. Sa saad alles palju hiljem teada, mida tõeline sõprus ja armastus tegelikult tähendavad.

Sa lihtsalt pidid lõpetama selle otsimise kohtadest, kus seda kunagi polnudki.
Sa pidid lihtsalt hakkama armastama ennast.

Ja Sa õpid hindama seda, et Sa ei ole nagu teised. Päriselt ka!
Sa saad aru, et Sa oled loodud põhjusega eriliseks ja Sinu erilisus on kingitus, mida maailmaga jagada saad! Sul ei ole midagi viga, Sul ei ole midagi puudu - Sa lihtsalt oled Sina ise.
Unikaalne ja kordumatu looming.
Sa õpid väärtustama oma unikaalset ebastandartset ilu.
Täpselt nii nagu Sa õpid seda nägema kõigis ja kõiges Sind ümbritsevas.
Ja Sa hakkad tahtma maailma enda ümber veelgi ilusamaks kohaks muuta.
Ja Sa saad aru, et see mida kunagi häbenesid ja pidasid oma nõrkuseks, on tegelikult imeline kingitus.
Sa saad päriselt aru, et Sa ei pea enam ennast varjama või peitma.
Maailm koos kõigi selle asukatega muutub turvaliseks kohaks.

Sest Sa saad ühel hetkel aru, et maailm ei ole midagi Sinust eraldiseisvat.
Maailm on peegel - vahel selgem ja vahel natuke hägusem, aga siiski peegel.
 Ja Sa ei pea muutma midagi muud, kui ainult oma enda minapilti ja suhtumist.
Laskma valul jääda minevikku.
Lihtsalt lõpeta vanade lugude rääkimine, kellegi öeldud sõnade korrutamine ja juba paranenud haavade lahti kiskumine.
Vaata ennast läbi enda silmade ja näe, kui eriline Sa tegelikult oled!
Kõigi oma ebatäiuste ja kogu oma täiuslikkusega!

Kui Sa arvad, et praegu on lõpp, siis tea - uus algus on lähemal, kui arvatagi oskad!

Sa oled oluline!

∞ 

Sinu natuke elukogenum ja teadlikum,
​
​Elena